Ma vihkan hetkel ametlikult elu ja kõike liigutavat-häälitsevat planeedil maa. Ma ei oska enam mitte kuidagi mitte midagi teha. Sügaval sisimas ma tean, et ma armastan sind. Ja ma tean ka seda, et selleks, et sind õigesti armastada, et sa tunneksid end minu poolt armastatud pean ma muutuma. Muutuma ja kõvasti. Kohe. Aga ma ei oska. Ma niiväga tahan üritada meid korda teha ja olla vääriline kaasa sulle aga iga kord lõpetan veel suurema katastroofiga kui enne. Äkki ongi asi minu paratamatus laiskuses? Tahtmises olla nii nagu ma hetkel olen ja suutmatuses leppida sellega, et sina minuga sellisena leppida ei suuda? Küsimused-küsimused-küsimused. Ja mitte ainsatki adekvaatset vastust. Congrats deenja - you are a fuckup. Vahel ma tahaksin olla kass. Kogu elu piirdub probleemiga "miks te jobud minuga ei mängi?" ja "millal ma uuesti midagi krõbinate asemel süüa saan?". Ja siis vahel ei tahaks ma kohe üldse olla. Näiteks praegu. Ma olen kakti. Ja meie suhe katki tänu minule(vist). Ja mis kõige hullem: mul puudub igasugune energia ja suutlikus seda kõike korda teha.